Kohvi ajalugu

Koostasin kunagi, ning koostan siiamaani enda lõbuks teksti kohvi kohta. Jagan seda siin ka teiega, armsad anonüümsed alkohoolikud 🙂

Kohvipuu pärineb Ida-Aafrika rannikul asuvast riigist nimega Etioopia. Mõned allikad nimetavad kohvi päritolumaaks Jeemenit, mis on ekslik. Jeemen oli küll esimene riik, kus hakati kohvi istandustes kasvatama, kuid mitte selle päritolumaa. Etioopias kasvas kohvipuu metsikult. Legendi järgi olevat selle avastanud üks Kaldi-nimeline karjus; kohvipuu viljade seemnete ehk kohviubade röstimise avastasid aga juhuslikult templipreestrid.

Legend pajatab, et Kaldi olnud tubli ja kohusetundlik karjus, ning tal olnud palju lambaid karjatada.

Ühel õhtul aga polnud lambad koju tulnud, mis pannud kohusetundliku karjuse muretsema. Järgmisel hommikul läinud Kaldi enda lambaid otsima. Jõudnud lähedal olnud lagendikule, näinud Kaldi kuidas tema lambad tantsu löövad. Lammaste lähedal silmanud ta ühte tumeroheliste ja punaste marjadega põõsast. Läinud puule lähemale, maitsnud selle marju avastas ta nende marjade iseloomuliku ning huvitava omaduse. Samal hetkel sattunud keegi, reisist kurnatud, palverändurist püha mees lagendikust mööduma. Viimane silmas veidrat vaatepilti, kus karjus ning tema lambad tantsisid ühes ühe punaste marjadega puu juures. Läinud rändaja siis puu ligi ning noppinud mõned marjad ka endale suhu. Imestunud marjade ergutavast mõjust võtnud palverändur ka hulga marju endaga rännakule kõhutäidiseks kaasa. Kui püha mees oli jõudnud palverännaku sihtkohta, näidanud ta ka neid marju templi peapreestrile., kes aga arvas, et marjad on kuradist ja viskas need tulle. Mõne aja pärast tundnud pühad mehed tulest tulevat aroomi ja meeldivaid magusaid lõhnu. Mõistnud, et lõhnad tulevad marjadest, koukisid pühad mehed kohvimarjad tulest välja.

Nõnda lõpeb legend kohvi avastamisest!

Etioopias kasutati (kohati ka tänase päevani) kohvipuu osi laiemalt. Kohvimarjadest kääritati alkohoolseid jooke või lihtsalt pressiti nende mahla janu kustutamiseks. Rohelisi kohviube jahvatati ja veeretati loomarasvas pallikesteks, mis oli mugav reisisöök. Samuti näriti kohvipuu lehti samal eesmärgil nagu Lõuna-Ameerikas Andide piirkonnas näritakse kokapuu lehti.

Etioopiast sattus kohvitaim Araabia poolsaare edelatipus asuvasse Jeemenisse mõningate allikate järgi umbes 1000 – 800 aastat e.m.a, kuid kindel on, et aastal 525, mil etiooplased tegid vallutusretke Yeemenisse, oli kohv seal juba ammu tuntud. Kohv sattus Jeemenisse ilmselt araabia kaupmeeste kaudu, kuna neil aegadel oli orjadega kaubitsemine tavaline nähtus. 14. sajandil kasvatati Jeemeni terassidel juba hulgaliselt kohvipuid. Kohvi rohelist uba lubati välja transportida ainult ainult keedetud kujul selleks, et säilitada monopol kohvi kasvatamises. Keedetud uba (seemet) ei saanud idanema panna. 15. ja 16. sajandi jooksul laienes kohvi tarbimine üle terve Araabia , jõudes välja Istanbulini. Umbes aastal 1600 õnnestus India palveränduril Baba Budanil seitse kohviseemet Mekast Indiasse Chikmagaluri maakonda smugeldada, kus ta need idanema pani. 1615. aastal ostsid Veneetsia kaupmehed Aleksandriast kohviuba. See oli esimene kohvilaadung, mis jõudis Lääne-Euroopasse. Balkanitel oli tollal kohvi joomine juba küllalt laialt levinud nähtus. 1616. aastal toodi esimene kohvitaim Amsterdami, kust see saadeti edasi Pariisi Louis XIV-ndale. 1721. aastal toimetas mereohvitserist Gabriel Mathieu de Clieu oma seiklusrikaste merereiside käigus kohvipuukese Matinique’i saarele Kariibi merel. Siit hakkaski pihta kogu kohvi levik üle kogu Lõuna- ja Ladina-Ameerika.

1696. aastal jõudis kohv Jaavale Indoneesias.

1706. aastal jõudis Amsterdami;

1714. aastal jõudis Pariisi;

ca. 1725. aastal jõudis Kariibi mere saartele

ca. 1727. aastal jõudis Lõuna-Ameerikasse

ca. 1760. aastal jõudis Ladina-Ameerikasse

1892. aastal jõudis Keeniasse.

Esimene kohvik üldse avati Istanbulis aastal 1554.

1650. aastal avas keegi kaupmehest Jacob kohviku Inglismaal Oxfordi linnas. Prantslaste esimene kohvik asus Marseille’s, mis avati 1671. aastal. Üks aasta hiljem avati kohvik ka Pariisis.

Veneetsia avas enda esimese kohviku aastal 1683.’

1715. aastaks oli Londonis juba umbkaudselt 2000 kohvikut. Kusjuures Pariisis oli võrdluseks vaid 300 kohvikut samaks ajaks.

1720. aastaks oli kohvi tarbimine maailmas ühe aasta kohta tõusnud ligi 90 tonnini. 1770. aastaks näitaja kolmekordistus, kusjuures suurem osa kohvist tuli Aasiast.

1820. aastaks oli kohvi tarbimine tõusnud plahvatuslikult 90 tonnini aastas. Nüüdseks toodi enamus kohvi juba Brasiiliast.

Esialgu tuli suur hulk kohvist Indoneesia saartelt. Ceylonit, mis tollal kasvatas ainult kohvi, olles üks suuremaid kohvikasvatajaid, tabas 19.sajandil katastroof – kohvipuu lehehaigus hävitas kõik kohviistandused. Selle tagajärjel läks Ceylon üle tee kasvatamisele.